Ohtu näol on tegemist ühe kunstiväärtuslikuma mõisaansambliga kogu vabariigis. Siinne mõisasüda on sündinud põhiosas 18.saj. 60.-70. aastate vahetuse paiku ja sellisena hilisbarokliku stiilisuuna tüüpilisemaid näiteid. Teatud tugipunktiks dateeringu täpsustamisel on talli tuulelipul leiduv aastaarv 1769 - ilmsesti ka peahoone on valminud selle aasta paiku. Barokk-stiilile omaselt on kogu Ohtu mõisasüda kavandatud sümmeetrilisena: keskmeks kahekordne kõrge poolkelpkatusega härrastemaja, selle ees ovaalse ringteega väljak, mida külgedelt raamivad ait ja tall-tõllakuur, samast harmooniast on kantud ka puiesteed ja park. Tulemuseks on haruldane arhitektuuriansambel. Samavõrd, kui võime hinnata Ohtut unikaalse, ainukordsena, on ta ühtlasi oma ajastu ehituskunsti tüüpiline näide. Mitmel pool üle vabariigi leidub rida mõisaid, milliseid Ohtuga seob lähedane üldlahendus ja detailikõne. Teatavasti olid 18. aastad siinse mõisaarhitektuuri arengus üldse murranguajaks - ajaks, mil seniste üsna tagasihoidlike härrashäärberite asemel hakkas laialdlaselt kerkima tõelisi losse. Kaasaegsete hinnangul olevat tollaseid mõisaomanikke haaranud justnagu mingi moehaigus - kõikjal algas pingeline ehitustegevus. Tulemusena võimegi perioodi lugeda mõisaehituses üheks viljakamaks ja ka kunstiliselt küllaltki tulemusrikkaks. Tollase mõisaarhitektuuri arengut määrasid veel baroklikud traditsioonid, põhimõtteliselt samad hoonetüübid, mis olid alguse saanud juba 17 sajandil. Hoone sümmeetriline välislahendus leiab võrdväärse peegelduse siseplaneeringus. Alakorrus on enamalt jaolt võlvitud, esindussalongid paiknevad teisel korrusel. Enamus ruume asetseb anfilaadselt - tiibuksi järjestikku avades võime heita pilgu läbi kogu hoone. Alakorruse keskseim ruum on avar vestibüül - too haarab peaaegu kolmandiku esimese korruse põrandapinnast. Tänapäeval võime seda ruumikust tajuda küll ainult osaliselt -19. sajandi teisel poolel on vestibüül eesmises osas külgedelt tublisti kitsamaks ehitatud, ka on välisukse ette lisatud väike tambur. Erilist tähelepanu väärib mõisahoone välisuks - see on üks meisterlikumaid tislentöö näiteid tolleaegses mõisaarhitektuuris. Uks on kahe poolega, valgmikuga, alumine tahvel on voluutjalt laienev. Ülaosa kaunistab reljeefne rokokoodekoor - selle teostus on meisterlik. Ohtu kaunimate ehete hulka kuuluvad ahjud. Neist viis on kaunistatud reljeefse ornamendiga, üks geomeetrilise koobaltmaalinguga. Ehkki omal ajal võis selliseid helesiniseid "portselanahje" esineda mitmeski mõisas, on neist tänapäevani säilinud haruharvad. Nii võime Ohtu ahjudele analoogset nimetada üksnes Palmses Ida-Virumaal. Ansambliliselt on kahtlemata olulisemad ait ja tall-tõllakuur esiväljaku kummalgi küljel. Esialgsel kujul on nad mõlemad rajatud üheaegselt peahoonega, kuid praeguse ilme saanud siiski tublisti hiljem - tõllakuuri ümberehitamiseks andis tõuke tulekahju 1888. aasta kevadel, ilmselt on umbes samal ajal ehitatud uuel kujul üles ka ait. Täiesti iselaadne Eesti mõisaarhitektuuris on pseudogooti stiilis tall-tõllakuur, mis ehitatud sõiduhobuste jaoks. See on algselt olnud suhteliselt p**k ja madal, kõrge kelpkatusega paekiviehitis, mis omas fassaadi keskel ilmselt mingi kaaristu. 1888 aastal ehitati hoone esikülje osas täielikult ümberja lisati kõrgete teravkaarakendega kolmnurkviil.
