18/11/2020
Tasub teada! 😊
Täna ilmunud Eesti Ekspressi lisalehes "Teadlik kodanik" selgitab Paide notar Eve Põtter, MIKS ON MÕISTLIK MÕELDA ABIELUVARALEPINGULE.
Abielul on õiguslikud tagajärjed, millega kaasnevad õigused ja kohustused - nii perekondlikud kui ka varalised. Seetõttu tuleks mõelda, millisena abikaasad oma abielu näha tahavad.
Abielu ei ole pelgalt emotsioon - sellel on ka õiguslikud tagajärjed. Seaduse järgi peavad abikaasad ühiselt korraldama kooselu ja rahuldama perekonna vajadusi. Ühiselt tuleb osaleda koduse majapidamise korraldamises ja abikaasad on kohustatud vastastikku perekonda ülal pidama. See hõlmab tegevust, mis on vajalik ühise majapidamise ning kummagi abikaasa ja laste vajaduste rahuldamiseks. Kui abikaasad elavad lahus, annab kumbki teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena samadel alustel nagu perekonna ülalpidamisel, v.a kui lahus elav abikaasa suudab end ise ülal pidada või ta ise on lahuselu põhjustanud.
On abielus inimesi, kes pole aastaid koos elanud. Sellistel puhkudel tuleks mõelda abikaasade teineteise ülalpidamise kohustusele ja sellele, et abikaasad on teineteise pärijad. Lisaks võib kuuluda kahasse kogu abielu jooksul soetatud vara ehk kui üks osaline ostab endale korteri või auto, võib pool sellest kuuluda teisele, sõltumata sellest, et ühist majapidamist ei jagata juba ammu.
Varalistes küsimustes on abikaasadel võimalik valida kas ühisvara, vara juurdekasvu tasaarvestuse või lahusvara varasuhe. Ühisvara varasuhe tähendab, et abielu jooksul omandatud vara on ühisvara ja abikaasa lahusvara on vaid enne abiellumist omandatud vara ning abielu kestel kinkimise või pärimise teel või lahusvara arvelt omandatu. Vara juurdekasvu tasaarvestuse puhul on kogu vara abikaasade lahusvara, kuid abielu lõppedes nende panused tasaarvestatakse. Mõlema kirjeldatud varasuhte puhul on teatud juhtudel tagatud ühise kodu kaitse, kus ühise koduga võib tehinguid teha ainult teise abikaasa nõusolekul. Lahusvara suhte puhul ollakse teineteisest varalises mõttes täiesti sõltumatud ja puuduvad ühise kodu kaitse reeglid.
Abielu võib lõppeda kas lahutuse või ühe abikaasa surmaga, mistõttu tasub mõelda, et iga abielu saab ükskord otsa. Mõlemal juhul on määrava tähtsusega, milline varasuhe abielus kehtis. Kõige parem oleks abikaasadel koos sellele mõelda ja sõlmida abieluvaraleping. Õnnelikult abielus olles ei juhtugi midagi. Kui abielu lõppeb, ei pruugi aga edasine vastata paari senistele soovidele ja võib tekitada vaidlusi nii abikaasade kui ka nende pärijate vahel. Kui abieluvaralepingut sõlmitud ei ole, siis eeldatakse ühisvara varasuhet. Ka see on valik, kuid oluline on, et see on läbimõeldud.
Tähelepanelikult peaks varalistele küsimustele mõtlema ka need Eesti kodanikud, kes elavad välisriigis. Näiteks kui nende ühine elukoht on abielu sõlmimise ajal Soomes, tuleb järgida sealset perekonnaseadust. Määravaks ei ole abielu sõlmimise koht ega kodakondsus. Sageli ollakse arvamusel, et Eesti kodanikel on Eesti seaduse järgi ka mujal elades ühisvara, mille puhul abikaasa ei saa teise nõusolekuta näiteks kinnisvaraga midagi ette võtta. Tegelikult kohalduvad neile Soome seadused, kus abielus oleva mehe ja naise vara vaadeldakse lahusvarana ning see, kelle omandis vara on, võib abielu jooksul sellega vabalt tehinguid teha.
Abieluvaralepingu saab sõlmida enne abiellumist ja abielu kestel. Sellega on võimalik varem valitud varasuhet muuta või leppida kokku, kummale abikaasale kuuluvad üksikud esemed ja õigused, ning määrata, mis riigi õigust varalistele suhetele kohaldatakse. Abieluvaralepingu sõlmimiseks tuleb igal juhul pöörduda notari poole, kellelt saab ka konkreetsest olukorrast lähtuvalt nõu küsida.
