05/05/2026
On tööpäevi, kus pildistad lihtsalt korterit.
Ja siis on neid teisi päevi.
Läksin täiesti tavapärase plaaniga – kaamera kaasas, nimekiri peas: valgus paika, nurgad õigeks, pildid puhtaks ja kutsuvaks.
Korter ise oli juba igati uhke, aga juba esimesest sammust oli tunne, et ma ei ole siin üksi… vähemalt mitte päriselt “töiselt” üksi.
Sest tema oli kohal.
Hiigelsuur briti tõugu kass, kes jälgis mind nagu projektijuht, kellele keegi pole veel aru andnud, et pildistamine on alanud.
Ta ei teinud midagi otseselt segavat. Ta lihtsalt jälgis. Väga keskendunult.
Liikusin kööki – tema järgi. Seadsin kaadrit – tema istus täpselt sinna, kuhu valgus kõige paremini langes. Proovisin diivanit pildile sättida – tema oli juba diivanil. Loomulikult kõige fotogeenilisemas kohas.
“Kas see on nüüd sinu versioon lavastusest?” küsisin poolihääli.
Pilguga sain vastuse: “Lõpuks ometi keegi, kes saab aru.”
Mingi hetk loobusin võitlemast ja hakkasin koostööd tegema. Tõstsime (noh, mina tõstsin, tema vaatas) patju, sättisime (mina sättisin, tema kiitis heaks) kardinaid ja leidsime koos need õiged nurgad.
Ja ausalt – pildid said paremad.
Sest äkki ei olnud see lihtsalt “korralik elutuba” või “valgusküllane magamistuba”.
Seal oli karakter. Seal oli elu. Seal oli üks väärikas tegelane, kes andis kogu loole oma vaikse, aga väga mõjuva heakskiidu.
Kui lõpetasin, istus ta ukse juures ja vaatas mind sama rahuliku pilguga nagu alguses.
Mul jäi tunne, et sain just tööle hinnangu.
Ja ma loodan, et läbisin.
Sest kui üks hiigelsuur briti kass otsustab, et su töö kõlbab, siis… noh, see on päris tugev kvaliteedimärk.
Sellised “abilised” on alati oodatud.
